Leia meid Facebookist!


 
 
 

482 - Rukkirahu tuletorn, sihi ülemine

482 - Rukkirahu tuletorn, sihi ülemine
Regioon: Hiiu- ja Läänemaa     Koordinaadid: 58.904217 N, 23.350133 E
Tuli põleb: night     Tule karakteristik: Fl W/R 6s
Kõrgus jalamist: 16m     Tule kõrgus merepinnast: 18m
Nähtavuskaugus: 6M     Ehitusaasta: 0

Vaata detailsemalt >>

 

Tuletorn asub Väinameres 2 miili Rohuküla sadamast lääne suunas, väikese lageda Rukkirahu (Ruke-Rag) põhjapoolsel otsal. Meremärk aitab orienteeruda madalas ja kariderohkes Väinameres, vältida madalaid ning liikuda, Heltermaale, Rohukülla, Haapsalusse, Voosi kurku ning suunduda ka peamisele Väinamere laevateele (Hari kurk – Viire kurk). Rukkirahu tuletorn moodustab

Hobulaiu lõunatulepaagiga Est 481, sihi 213,7°, mille abil on võimalik ohutult liikuda Voosi kurgus, Paralepa sihilt Hobulaiu juures asuva Pinukse tulepoini.

Rukkirahu põhjaotsast viib lähedalt mööda 1916. aastal süvendatud laevatee, mida tänapäeval kasutatakse mandri ja Hiiumaa (Rohuküla – Heltermaa) vaheliseks laevaliikluseks.

Esimene 11 m kõrgune valge neljatahulise püramiidi sarnane puust päevamärk, millel üleval laudadest nelinurkne must kilp, paigaldati Haapsalusse kulgeva veetee tähistamiseks Rukkirahule 1860. aastal. Paagi kõrgus merepinnast oli 12 m ja nähtavuskaugus 7 miili. 1895. aastal ehitati eelnevaga sarnane uus puust päevamärk.

Seoses Rohuküla sõjalaevade sadama rajamisega ja Rukkirahu lähedal toimunud kanali süvendustöödega püstitati 1916. aastal uus neljatahuline puittuletorn.

1922. aastal oli neljatahulise laudadega ülelöödud ilma laternata päevamärgi kõrgus 17 m. 1925. aastal oli paak varustatud plinkiva atsetüleenilaternaga, mille tuli asus 17 m kõrgusel maapinnast ja 19 m kõrgusel merepinnast ning oli nähtav 9 miili kaugusele.

Valgusseade oli värviliste sektortuledega: valge 13,5° üle E, S ja W kuni 283,5°, punane 283,5° üle N kuni 13,5°. 1928. aastaks oli muudetud osa valgest sektorist (107° üle S kuni 197°) täiendavalt punaseks. Tule nähtavuskaugus oli 9 miili, tule iseloom: Fl W/R 6 s; 0,3 + 0,9 + 0,3 + 4,5 = 6 s. 1931. aastaks muudeti sektor 219°–246° punaseks. 1933. aasta remondi käigus paigaldati tuletorni keskele jäälõhkuja „Tasuja“ vana metallmast (ERA f 1091 n 1 s 1197 l 599).

Masti tippu paigaldati latern, mille tuli oli 19 m kõrgusel merepinnast.

1934. aastal sai tuletorn tulesektorid: valge 194°–284°; punane 284°–14°; valge 14°– 36°; punane 36°–63°; valge 63°–103°; punane 103°–194°. Viimane tulesektorite jaotus oli kasutusel sajandi lõpuni. Nähtavuskaugus oli valgel tulel 9 ja punasel 6 miili (TM 1934, 33). 1940. aastal ehitati uus raudbetoonist 16-meetrine

tüüptuletorn, mis varustati automaatse atsetüleenilaternaga. 1990. aastate algul töötas tuletorn radioaktiivsete isotoopide generaatori toitel (laternal oli lääts L-200 (Л–200)). Generaatori eemaldamise järel 1993. aastal viidi tuletorn üle päikeseenergial töötavatele valgusseadmetele.

<< Tagasi majakate nimekirja