673 - Ristna tuletorn
| Regioon: | Hiiu- ja Läänemaa | Koordinaadid: | 58.940033 N, 22.055217 E | |
|---|---|---|---|---|
| Tuli põleb: | night | Tule karakteristik: | LFl W/R 15s | |
| Kõrgus jalamist: | 30m | Tule kõrgus merepinnast: | 37m | |
| Nähtavuskaugus: | 12M | Ehitusaasta: | 1874 |
|
Ristna tuletorn (alumine Dagerort) on tõhusalt aidanud Läänemerel liiklevaid laevu orienteerumisel ja juhtinud laevu Hiiu madalast mööduval laevateel. Lisaks on andnud talvel teavet rasketest jääoludest Soome lahel. Et Kõpu tuletorn oli tihti udu poolt varjatud, siis otsustati 1873. aastal Hiiumaale Kõpu poolsaare tippu ehitada uus tuletorn. Sellel oli saare teistest kõrgetest tuletornidest Kõpust ja Tahkunast erinev lisaülesanne – hoiatada jää liikumisest Soome lahel ja anda laevadele punase plinkiva tulega märku, kui Soome lahe laevateel on takistav jää. Soliidsetest Gordoni-tüüpi malmtuletornidest olid katlaplekist tuletornid tunduvalt odavamad ja kiiremad paigaldada, sest monteerimistööd oli vähem ning raud ehitusmaterjalina soodsam. Sel põhjusel telliti Prantsusmaalt kahest kontsentrilisest katlaplekksilindrist kokkumonteeritud 30-meetrise tule- torni osad, mis paigaldati masttõstuki abil tormiste randadega Ristna neeme lähedusse. Omanäoline tuletorn valmis 1874. aastal ja oli värvitud valgeks. Torni otsas metallist mašikuliid meenutavas laienduses oli teenindusruum, mille kohal paiknes kupliga laternaruum, kuhu üles seatud kolmanda järgu dioptrilise aparaadi punane püsituli tagas nähtavuse 13 miili kaugusele. Vajaliku küttematerjali mahukasse teenindus-vahiruumi ülesvinnamiseks paigaldati torni välisküljele liikuv vintsiga tõstuk. Tuletorni juurde ehitati kohe ka vajalikud teenindushooned: elamu, kelder, saun, ait ja kaev, millest kaks esimest on tänaseni säilinud.
Ristna tuletorni taastamisprojekt, 1925. Eesti Riigiarhiiv.
|
|
||
|
Järgnevatel aastatel täiustati Ristna tuletorni mitmete kaasaegsete vahenditega. 1884. aastal seati Ristna tuletorni üles 20-puudane udukell, mis andis helistamisel tugeva kõla ja aitas meresõitjatel ka uduse ilma korral tra- jektooril püsida. Aasta hiljem paigaldati laternaruumi optilise seadme ette kellamehhanismi ja raskusjõu toimel pöörlevad varjutavad ekraanid, mis pandi tööle, kui Soome lahes oli liikuv jää. 1889. aastal valmis tuletorni lähedusse raudplekist kuur, kuhu paigaldati Eestis esimene aurusireen. 20. sajandi alguses võeti see ehitis uue sireenihoone valmides kasutusele sepikojana. Erakordset vastupidavust on Ristna tuletorn ilmutanud maailmasõdades. 1917. aastal saatsid sõjalaevad torni pihta enam kui 200 pommi, kuid saksa täpsusest hoolimata tabasid tõsisemad vigastused majakat alles hilisematel pommitamistel, kui torni toetavad kontraforssid ja alumine silinderosa augulisteks lasti. Stabiilsuse tagamiseks valati 1920. aastal tuletornile betoonist särk ümber, mis kattis kinni torni tõmbenumbri – pilkuköitva metallist sõrestikulise konstruktsiooni. Sellegipoolest on Ristna tuletorn Eesti ülejäänud majakatest kaheksa profiilrauast kontraforsiga üsna eristuv. Sama saatus tabas ka Ristnaga sarnanevat Lätis asuvat Mērsragsi malmtuletorni, mis on oma algupärase välimuse minetanud. Tänaseni on kõrvalhoonetest säilinud 19. sajandi teisel poolel ehitatud elamu, kelder ja petrooleumiait, 20. sajandi esimesel poolel lisandunud ait, saun, petrooleumiait ja sajandi teisel poolel generaatorihoone ning elamu. Tähelepanu väärib 20. sajandi alguses rajatud sireenihoone, mis on üks vähestest Eesti tuletornide juures säilinud sireenihoonetest. Terviklikult säilinud kompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all.
Ristna tuletorn, petrooleumiait ja elamu. Jaan Vali, 1990. aastad.
|
|
