Leia meid Facebookist!


 
 
 

780 - Virtsu tuletorn

780 - Virtsu tuletorn
Regioon: Hiiu- ja Läänemaa     Koordinaadid: 58.56725 N, 23.5016 E
Tuli põleb: night     Tule karakteristik: Fl W 5s
Kõrgus jalamist: 18m     Tule kõrgus merepinnast: 19m
Nähtavuskaugus: 11M     Ehitusaasta: 1951, 1866, 1924

Vaata detailsemalt >>

 

Tuletorn asub Suure väina laevatee ääres, aitab orienteeruda ja Viire kurgu laevatee läbimist ohutumaks muuta.

Virtsu (Werder) tuletorni ehitamise vajadust põhjendati esmakordselt Krimmi sõja järgses Läänemere laevasõiduteede ja tuletornide olukorra ülevaatuse aktis 1856. aastal.

1863. aastal telliti Inglismaalt firma Porter & Co malmtuletorn ja firma Chance Brothers & Co III järgu püsitulega dioptriline aparaat . Samal aastal hakati ehitama ka tuletorni vundamenti ja teenindushooneid.

1865. aastal oli 28 m kõrgune pruuni kere ja rohelise kupliga torn püsti ja hakkas tööle 1866. aastal. Merepinnast 29 m kõrgusel asuva tule nähtavuskaugus oli 11 miili. Tuli oli jagatud sektoriteks: valge SE 16° üle S kuni SW 18°, punane SW 18° üle W kuni NW 42°. Valge sektor piiritles laevateed Viire kurgus, punane tuli märgistas Viire kurgu läänepoolset serva ja ankrupaika. Tollal sõideti ohtlikus Väinameres päeva ajal ning Viire kurku jäädi ankrusse päevavalgust ja soodsat tuult ootama . Tuletorni juurde olid ehitatud ülevaataja elamu, saun ja kaev .

1881. aastal, pärast Viirelaiu tuletorni valmimist muudeti Virtsu tuletorni valgussektoreid. 1882. aastal täiendati kompleksi kivist petrooleumiaidaga. 1900. aastal oli valgustiks püsitulega II järgu dioptriline aparaat. Punane tulesektor oli ära kaotatud ja valget muudetud: SE 16° üle S ja W kuni NW 42°. Tuletorn oli värvitud punaseks. Meeskonnal oli telefoniühendus Virtsu sadama telegraafijaamaga .

1914. aastaks oli tule nähtavust suurendatud 16 miilini.

Tuletorn õhiti Esimese maailmasõja käigus 1917. aastal Vene armee poolt. Tõenäoliselt hävisid ka puidust teenindushooned.

1920. aastaks oli püstitatud ajutine tuletorn, millel oli uus Rootsi AGA firma atsetüleeni automaatvalgusti. Tule iseloom: Fl W 4 s; 0,4 + 3,6 = 4 s.

1924. aastal ehitati insener Erich Landeseni juhtimisel uus raudbetoonist 18 m kõrgune ja 2,5 m läbimõõduga tuletorn, mille alumine pool oli värvitud valgeks ja ülemine punaseks. Tuletorni rauast tuleruumi paigaldati atsetüleeni automaatvalgusti, mis töötas eelneva ajutise tuletorniga sama tuleiseloomuga. Tule sektor oli 344° üle N, E ja S kuni 184°. Viimane tulesektor oli kasutusel kuni 20. sajandi lõpuni. Uued tuletornivahi eluruumid ehitati kilomeetri kaugusel asuvasse Virtsu sadamasse, ühe katuse alla reisijate ooteruumiga.

1944. aastal hävitasid raudbetoonist tuletorni Saksa väed. 1945. aastal rajati ajutiselt valge kivihoone katusele neljatahuline puidust tüvipüramiid, mille tipus asuv latern oli maapinnast 8 m kõrgusel. Automaatne atsetüleenilatern oli merepinnast 11 m kõrgusel, tule nähtavuskaugusega 11 miili. Tule iseloom ja valgussektor olid sõjaeelsega samad.

1951. aastal ehitati Virtsu tüüpprojekti järgi uus neljatahuline tüvipüramiidi kujuline 18 m kõrgune kivikbetoonist tüüptuletorn, mille tipus asuv latern töötas atsetüleeni energial. 19 m kõrgusel merepinnast asuva tule nähtavuskaugus oli 12 miili. Tule iseloom ja valgussektor olid jäänud endiseks. 1971. aastaks oli tuletorni paigaldatud uus latern. Tule iseloom oli muutunud: Fl W 5 s; 1,5 + 3,5 = 5 s ja see on jäänud kasutusele tänapäevani. Tuletorn oli viidud elektrivalgusele ja üldise elektrivõrgu toitele, endine automaatne atsetüleenilatern jäi reservi.

Tänapäeval on tuletornis kaasajastatud valgusseadmed ning firma Sabik latern NL-300.

Varasematest teenindushoonetest on säilinud vaid varemetes maakivist petrooleumiait,

kelder ja mõnede teenindushoonete vundamendid. Tuletorni juuresasus aastatel 1895–1917 päästejaam.

<< Tagasi majakate nimekirja