Leia meid Facebookist!


 
 
 

100 - Mohni tuletorn

100 - Mohni tuletorn
Regioon: Põhja-Eesti     Koordinaadid: 59.68388 N, 25.794938 E
Tuli põleb: night     Tule karakteristik: LFl W 20s
Kõrgus jalamist: 27m     Tule kõrgus merepinnast: 33m
Nähtavuskaugus: 10M     Ehitusaasta: 1852

Vaata detailsemalt >>

 
 

Legendi kohaselt võivat pärineda Mohni saare vana nimi “Monasaar” või “Monesaar” sellest, et keskajal elanud saarel mõned gotlandi mungad, kes elatunud kalapüügist ja sellest, mis meri randa tõi. Kogemata karilejooksnud hukkunud laevadelt saadud saak olnud teinekord üsnagi rikkalik. Pikki aastaid saarel eraldatuses elanud mehed läinud metsikuks ja hakanud vandiraiujateks. Koht oli selleks soodus ja tormistel öödel randa süüdatud valetulede peale sõitis nii mõnigi laev kivide otsa. Meestest saanud tõelised röövelmungad. Viimaks proovitud neid kinni püüda, kuid mehed läinud saart katvasse paksu metsa peitu. Siis pandud mets põlema ja põletatud koos munkadega maha (Anto Juske. 2004 a., Mohni legendid).

Silindriline tellistest tuletorn asub Soome lahes Mohni (Ekholm) saare loode- osas ja on oluline meremärk põhjaranniku merepoolse serva märgistamiseks, orienteerumiseks ja asukoha määramiseks. Saare idaosas on juba 19. sajandi algusest teada kolme kalurielamu olemasolu. 



Mohni tuletorni ehitamise projekt 1852. Eesti Meremuuseumi kogu.


1806. aastal ehitati Mohni saarele esimene kaheksatahuline puidust tuletorn. 1852. aastal valmis 20-meetrine telliskivist tuletorn, mille püsiv tuli oli merepinnast 27 m kõrgusel ja nähtav 11 miili kaugusele. Juba mõni aasta pärast valmimist selgus, et ehitise tellisvooder ei pidanud ilmastikule vastu ja seinad hakkasid pudenema. Selle peatamiseks töödeldi 1867. aastal fassaade pliimenninguga. Ilmselt jäi aga tule kõrgus liiga madalaks ja 1871. aasta remondi käigus ehitati tuletorn 27 m kõrguseks, kaeti väljast uue tellis- voodriga ning värviti üle õlivärviga. Uuendusena telliti Liepaja valutehasest laternaruum ja Inglismaalt firmast Chance Brothers & Co pöörlev II järgu dioptriline aparaat. Prismalääts pöörles rull-laagritel ja tuletorni keskel šahtis rippuv raskus tuli iga 40 minuti järel üles vinnata. Merepinnast 33 m kõrgusel pöörleva tule plink oli 12 miili kaugusele nähtav iga 30 sekundi järel.

1880. aastal ehitati juurde kivist petrooleumiait ja 1904. aastal sireenihoone ning paigaldati pneumaatiline sireen.

1996. aastal paigaldati päikese- ja tuuleenergial töötavad automatiseeritud valgusseadmed. Kuna tellisest välisvooder lagunes jätkuvalt, kaeti see peale II maailmasõda betoonkoorikuga, mis eemaldati 1998. aastal. Välisseina ootavad tulevikus suuremahulised restaureerimistööd. 

 

Tänaseni on säilinud üle kümne teenindushoone, millest ülevaataja elamu, teenijatemaja, saun ja kelder on ehitatud ajavahemikus 1852–1871. Hiljem ehitati juurde kütuseait (1882), sireenihoone (1904), kaev (1927), paadikuur (1936) ja sepikoda-pesuköök (1938). Ülejäänud abi- ja loomapidamishooned on ehitatud pärast Teist maailmasõda. Märkimisväärselt suur teenindus- hoonete kompleks piirneb tellistest krohvitud müüriga. Mohni tuletorni juures asub väike kalmistu, kuhu on maetud ka tuletorni teenindanud personali. Kogu ansambel on kultuurimälestisena riikliku kaitse all. 

 



Mohni tuletorni abihoone joonis 1903. Eesti Meremuuseumi kogu.

 

Mohni tuletorn 1914. Aivo Aia kogu.



Mohni tuletorn u 1900. Eesti Meremuuseumi kogu. 

 Mohni tuletorni kõrgemaks ehitamise projekt u 1871. Eesti Meremuuseumi kogu.



Mohni tuletorni sauna projekt, 1881. Eesti Meremuuseumi kogu.



Mohni tuletorn töös. Postkaart umbes 1910. aastast a. Jaan Vali kogu. 



Mohni tuletorni udusireeni hoone u 1920. Aivo Aia kogu.



Betoonkoorikuga Mohni tuletorn enne 1998.a. Leo Käärmann.

<< Tagasi majakate nimekirja