Suurupi sihi ülemine tuletorn asub samanimelisel poolsaarel, kõrgel paeastangul kilomeetri kaugusel rannast. Tuletorn hoiatab Naissaare ja mandri vahelisel laevateel Suurupi poolsaare ja seda ümbritsevate madalate eest ning aitab orienteerumisel. Suurupi sihi moodustavad Suurupi alumine ja ülemine tuletorn, mis asetsevad üksteisest 2,245 km kaugusel. Tuletorni rajamiseks tegi 1759.a Admiraliteedi Kolleegiumile ettepaneku kontraadmiral S.Mordvinov. Juba järgmisel aastal hakkas seal tööle tuletorn, ilmselt lahtise tulega. 1792.a on märgitud nelja sülla kõrgune samasuguse läbimõõduga torn, mille otsas asus 10 jala kõrgune laternaruum. 1812.a torn rekonstrueeriti ja varustati katoptriliste valgustitega. 1817. a oli tuletorni kõrgus 51 jalga, tule kõrgus merepinnast 136 jalga ja nähtavus 18 miili. 19. Sajandil torni remonditi korduvalt, 1870.a see krohviti ja värviti valgeks. 1879.a on andmeid puidust elamu, aida ja sauna olemasolust torni juures. 20.sajandi alguseks lisanduvad kütuseladu, kelder, loomapidamishooned. Kompleks ümbritseti kõrge kivipostidega planguga.
1931. aastaks oli tuletorni püsituli asendatud plinkiva tulega.
II Maailmasõjas said tuletorn ja elamu tugevasti kannatada, kuid rekonstrueeriti siiski 1951. aastaks. Küll varasemast pisut erineval kujul, asendades varasemad puitvahelaed betoonist vahelagedega ja lisades torni tippu teenindusruumi, mille kohale rajati väiksema läbimõõduga laternaruum. 1998.a paigaldati uus laternaruum ja moderniseeriti valgusseadmed, tööd lõppesid 2003.a välisseinte krohvimisega.
Suurupi tuletorn kuulub Eesti vanimate hulka, 19.sajandi abihoonetest on säi- linud petrooleumiait, saun, kelder ja kuur. Ansambel on kultuurimälestisena riikliku kaitse all.
SUURUPI SIREENIJAAM.
Tuletornist 1,5 m kaugusele Ninamaa neemele rajati sireenihoone 1898.a. Lisaks ehitati sireenijaama masinistide elamu ja petrooleumi ait. Pneumaatiline sireen undas udu korral kaheksa sekundit 75 sekundiliste vaheaegadega. 1906. Aastal elamut laiendati, ehitati saun ja kogu kompleks piirati aiaga.
1968.aastaks asendati sireen nautofoniga, mille 13-meetrine mast paigaldati neeme tippu kivide vahele valatud vundamendile. Täna on veel kõik hooned säilinud, kuid nende tulevik on tume – tormilainetus murendab kitsa neeme kaldaid ja on ainult aja küsimus, millal need hooned mere saagiks langevad. Just see asjaolu sai hoolimata nende arhitektuursest ja ajaloolisest väärtusest määravaks nende kultuurimälestisena mitte kaitse alla võtmisel – loodusjõudude vastu ei aita ükski inimeste tehtud seadus.
