Tuletornid läbi aegade

Aegadel, mil tuletorne veel polnud, püüti veekogudel seilates rannikut mitte silmist lasta. Pimedal ajal süüdati kõrgematel kohtadel lõkked, et kauemaks merele jäänud leiaksid kodutee. Lõkete alla sätiti kivist või pinnasest kuhilaid. Merekaubanduse arengu, laevade kandevõime ja riskide suurenemisega kasvas vajadus rannikul pimedal ajal püsivalt töötavate tuletornide järele. Tuletornide ehituskonstruktsioon ja välimus muutusid koos majanduse ja teaduse edenemisega. Läbi sajandite on tuletornide ehituslik areng olnud suunatud sellele, et kindlustada meresõitjatele kaugele nähtav ja teistest tule- tornidest kergelt eristatav tuli.

Maailma esimese teadaoleva tuletorni, lasi Aleksandria linna lähistele Pharose saarele ehitada Egiptuse valitseja Ptolemaios Soter umbes 290. aastal eKr. Tuletornist sai teejuht Vahemerelt Aleksandriasse sõitvatele laevadele. Pharose tuletorni ehitaja, arhitekt Sostratus püstitas tolle aja kohta hiigelehitise — üle saja meetri kõrguse tuletorni kahekümne aastaga. Viisteist sajandit näitas see märk meresõitjatele teed. Korduvad maavärinad tegid aga oma töö. Lõplikult purunes tuletorn 14. sajandil.

Roomlased rajasid Vahemere äärde kümneid tuletorne. Kuulsaimaks praegu eksisteerivaks tuletorniks peetakse Hispaania looderannikul La Coruna sadama sissesõidul asuvat Heraklese tuletorni. Selle ehitasid roomlased teisel sajandil. Torni välisseintel on praegugi näha märke küttematerjali üles- vedamise kaldteedest. Ehitist on korduvalt taastatud.

Tuletornide rajamist on oluliseks pidanud ja juhtinud mitmed valitsejad. Prantsuse kuningas Henri IV lasi Gironde jõe suudmelahte, seitsme kilo- meetri kaugusele rannast, rajada seal juba mitu sajandit varem eksisteerinud Cordouani tuletorni asemele luksusliku renessanss-stiilis tuletorni. See ehitati aastatel 1584–1611. Cordouani tuletorn on vanim seni tegutsev tuletorn Prantsusmaal ja teadaolevalt esimene tuletorn maailmas, mis on ehitatud otse meremadalale. Tuletorni arhitekt ja ehitaja oli Louis de Foix. Juba 1862. aastal võeti see tuletorn Prantsusmaa ajaloomälestiste nimekirja.

Põhjamere- ja Läänemere-äärsete tuletornide sünniks andis tõuke Hansa Liidu areng 13.–14. sajandil. Esimene valve- ja tuletorn rajati sadama tarvis umbes 1300. aastal Elbe jõe suudmesse Neuwerki saarele. Esimesed teated meremärkide ja tuletornide ülesseadmisest Lübecki linna tarvis Travemündesse pärinevad 13. ja 14. sajandist. Samast ajast on teateid Skandinaavia poolsaare lõunatipul Falsterbo neemel olnud tulemärgist, mis aitas laevadel Taani väinasid läbida.

Läänemere idaranniku linnade jõukuse eeldus oli võimalus vahendada Skandinaavia kaubandust Venemaaga. Kuni 14. sajandini kulges põhiline kaubatee Skandinaaviast Tallinna piki Rootsi rannikut kuni Ahvenamaa saarestikuni, sealt edasi piki Soome rannikut Porkkalani. Seejärel võeti kurss üle Soome lahe Naissaarele ja sealt omakorda juba Tallinna peale. Tallinna asend võimaldas kontrollida kaubavedu piki Eesti põhjarannikut Narva ja Neeva jõe suudmesse minevatel veeteedel. Pärast kompassi kasutusele võtmist purjetasid kaubalaevad alates 14. sajandist juba üle Läänemere otse Tallinna poole. Kõpu poolsaare metsaga kaetud kõrgendik Hiiumaal oli esimene tähis, mida läänest saabunud meremehed pidid silmapiiril märkama. Oli väga oluline see poolsaar ära tunda, et just siis õige sõidukurss võtta. Kõpu poolsaare ümbruse veed olid oma ohtlikkuse poolest tuntud.Kõpu poolsaare tippu ehitati 16. sajandi esimesel poolel Tallinna rae algatusel hiiglaslik päevamärk ehk paak, mida pidi olema võimalik kaugelt merelt palja silmaga märgata.

1561. aastal läks Põhja-Eesti Rootsi riigi kontrolli alla ja 1563. aastal haarasid rootslased endale ka Hiiumaa, millega Kõpu paak sattus rootslaste valdu- sesse. 1629. aastal sõlmiti Poola ja Rootsi vahel Altmargi vaherahu, mille järgi läks Eesti koos poole Lätiga Rootsi ülemvõimu alla. Uue võimu kindlus- tumisega vähenes sõjaoht ja suurenes Läänemeremaade kaubavahetus. Koos sellega hakati nõudma ohtlike mereteede märgistamist.

1648. aastal pöördus Eestimaa kuberner Rootsi valitsuse poole ettepaneku- ga rajada tuletornid Hiiumaale, Osmussaarele ja Naissaarele. Kõpu paak leiti olevat tuletorniks renoveerimiseks sobiv. 1649. aastal tasandati sellele ülemine platvorm tule hoidmiseks ning lisati puidust välistrepp. 17. sajandi lõpul uuristati tornikehandi ülaosasse vahiruum meeskonna ja kütuse tarvis.

18. sajandi alguses toimusid suured muudatused Läänemere ümbruse maade poliitilisel kaardil. 1721. aastal sõlmitud Uusikaupunki rahuga sai Venemaa endale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga. Et Läänemerd rootslastelt tervenisti enda kätte võita, alustasid venelased laevastiku ehitamist. Samas oli Soome laht laevasõiduks äärmiselt ohtlik. Kogu lahe ulatuses varitsesid laevu veealused karid ja väikesaared. Eriti riskantne oli laevasõit öisel ajal ja halva nähtavuse korral.

Siiski oli 1872.aastal olukord Läänemere tuletornidega jätkuvalt ebarahuldav nagu tõdes Vene Hüdrograafiateenistuse ülem viitseadmiral Semjon Zelenoi oma ettekandes Mereminsiteeriumile. Selle tulemusel koostati tuletornide rekonstrueerimise ja ehitamise plaan aastateks 1875-90. See täideti edukalt – kümnest kavandatud tuletornist valmis üheksa.

Pärast laternaruumide kasutuselevõttu muutusid tuletornid tunduvalt sihvakamaks. Enam ei olnud vaja ehitada torni tippu suurt platvormi. Ka vanades tuletornides viidi 19. sajandi esimesel poolel läbi suuremaid ümber- ehitusi. Tuletornid jäid nüüd oma kujult ligi kaheks sajandiks enam-vähem muutumatuks.

Kuni 19. sajandi keskpaigani ehitati Eestis enamus tuletorne paekivist. Kivist tuletorni ehitamine võttis aega ja nõudis suurt hulka tööjõudu ja materjali. Lahtise tuleplatvormiga tuletorni oli võimalik ehitada ka puidust. Et kõrgel temperatuuril põleva tule levimist puitkonstruktsioonidesse ära hoida, pidi tuleplatvorm olema kaetud mitmekihilise tellis- või maakivikattega. Puidust ehitati enamasti ajutised tuletornid, mida oli vaja kiiresti valmis saada.

Tuletornide trepid ehitati varasematel aegadel puust või kivist ning hiljem ka metallist ja betoonist. 19. sajandil olid levinud välisseina sisepinnal kulgevad metallist või kivist keerdtrepid. Torni südamikus asus kinnine või avatud šaht. See oli vajalik kas valgusaparatuuri seadmete kellamehhanismi käivitamise raskuse üles-alla kulgemiseks või kütuse ja seadmete ülesvinnamiseks.

Trepp viis viimasel korrusel asuvasse vahiruumi, kus jälgiti seadmete tööd. Vahiruumi seinad olid seestpoolt soojustatud ja puiduga kaetud, seinanišis asus väike tahke kütusega köetav ahi. Kütmine oli vajalik mitte ainult vahi heaolu pärast, vaid ka selleks, et külmal ajal taimeõli ei tahkuks. Vahiruumis asusid veel valgusaparaadi tagavaraosad ja seadmed ning lisakütus. Vahiruum oli torni alumisest ja ülemisest laternaruumi osast eraldatud vaheustega, vahel ka tamburiga, et tuuletõmmet ära hoida. Tuul võis lambileegi võnkuma panna ja seetõttu lambiklaasi tahmata.

Vahiruumi kohal asus ringikujuline või polügonaalne laternaruum. Laterna- ruum koosnes alusest ehk soklist, klaasitud osast ja kuplist. Soklist väljus uks laternaruumi ümbritsevale rõdule, mis oli ühtlasi tornikehandi katus. Rõdu ümbritses omakorda metallist piire. Rõdult viis redel laternaruumi väliste klaaside hooldamise galeriile.

Laternaruumi sokli seintes olid reguleeritavad õhuavad, et õli põlemiseks õhku jätkuks. Soklile toetusid akendevahelised postid, mille peal oli kahe- kordne kuppel. Sageli olid laternaruumi klaasidevahelised postid kaldu, sest siis ei varjutanud need postidetagust tulesektorit horisondil. Kupli tipus olid suitsu- ja ventilatsiooniavad, kondensveepüüdja ning piksevarras. Laterna- ruumi akendel olid kardinad, mis ei lasknud päikesekiirtel aparaati kahjusta- da. Sageli oli laternaruumi klaasitud osa väljast ümbritsetud võrguga, et ära hoida akende purunemist, kui linnud sinna vastu põrkasid. Talveks pandi mõnel pool ette topeltklaasid, mis takistasid kondensvee tekkimist akendele. Laternaruumi suurus sõltus optilise valgusaparaadi mõõtmetest, mis suure- mate puhul ulatus kuni nelja meetrini. Kitsa tulesektoriga tuletornide later- naruumid ja kehandid olid venitatud riskülikukujulise põhiplaaniga. Kitsa tulesektori moodustas tuleruumi tagaseina äärde paigaldatud uleaparaadist lähtuv valgusvihk, mis paistis läbi esiakna merele. Mida kitsam oli tulesektor, seda pikem laternaruum.

1900. aastal tegutses Eesti rannikul üle 30 tuletorni ja tulepaagi, lisaks oli püstitatud mitmesuguseid sadamatulesid ja päevamärke. Ohtlikumatesse kohtadesse olid paigaldatud ujuvad valgustatud meremärgid: tulelaevad ja poid. Tulelaevad olid alguses tavalised purjekad, mille masti tõsteti ööseks põlev latern. Esimene tulelaev saadeti Tallinnamadalale 1858. aastal. 1864. aastal asendati see Inglismaalt ostetud kolmemastilise purjekaga, mis oli arvatavasti ümber ehitatud tulelaevaks.

20. sajandi esimesel poolel ehitatud tuletornide konstruktsioon oli seoses gaasi-, elektri- ja automaatikaseadmete kasutuselevõtuga juba tunduvalt lihtsam. Tuleseadmete teenindamiseks ei olnud enam vaja väga sageli üles ronida. Madalamates tulepaakides kasutati ka välimisi metallist redeleid. 20. sajandi alguses ehitati mõned uued telliskivist tuletornid. Samal ajal ehitati osa tuletorne ka metallsõrestiktornidena. Põhiliselt olid sellise konstruktsioo- niga tulepaagid. Tule teenindamiseks olid selliste tornide metalltrepid ümbrit- setud puidust tunneliga. Osal petrooleumivalgusega tulepaakidel süüdati latern all kambris ja vinnati siis vintsiga üles.

Pärast Esimest maailmasõda, kui hakati hävitatud tuletorne taastama, muutus raudbetooni kasutamine ehituses aina populaarsemaks. 1924. aastal Kübassaarde ja Virtsu ehitatud sihvakad silindrilised raudbetoontuletornid juhatasid sisse terve seeria samatüübiliste tuletornide rajamise, mis erinevad üksteisest vaid tuletorni kõrguse ja aluspinnase kandevõimest sõltuva vunda- mendi kapitaalsuse poolest. Kahe- kuni kolmemeetrise läbimõõduga tornides on võimalik tuleaparaadi teenindamiseks liikuda vertikaalsete sisemiste metallredelite abil.

Teises maailmasõjas purustatud olulisemad tuletornid taastati veel tradit- sioonilise lahendusega, kuid betoonist ja raudbetoonist konstruktsiooniga. Purustatud tuletornid asendati esmalt ajutiste puidust tornidega. 1950. aastate alguses valmisid mitmed kivikbetoonist tuletornid, mis olid üsna ühenäolised, kuna ehitamisel kasutati põhiliselt kahte tüüpprojekti. 1950. aastate keskpaigast alates hakati tuletornide ehitamisel uuesti kasutama raudbetooni. 1960. aastast alates rajatud tuletornid jäeti tänu tule- ja sideteh- nika arengule ilma vahiruumita ja sageli ka laternaruumita. Tuleseadmeid teenindati vajadusel redelite või keerdtrepi kaudu. 1969. aastal rajati Tallinnamadala kohale merre esimene automaatsüsteemidel ja distants- juhtimisel töötama hakanud Tallinnamadala tuletorn.

Tänapäeval võimaldavad laevade kaasaegsed navigeerimisvahendid tavaolukorras toime tulla ka ilma tuletornideta. Enamus tuletorne töötavad siiski ka tänapäeval ning on arvestatavad abimehed eriti kohaliku laevaliikluse ohutuse seisukohalt.