Tuletorn asub Pakri (Packerort) poolsaare loodetipul kõrgel paeklindi äärel ja märgistab põhjaranniku merepoolset serva tähtsa laevatee ääres ning aitab orienteeruda. Tuletornilaadne ehitis võis Pakri poolsaare kõrgel kaldapealsel olla juba Rootsi võimu ajal 17. sajandil. 1724. aastal püstitati seoses Peeter I käsul uus paekivist tuletorn, mille asukoha olevat Peeter I ise ehitajatele kätte näidanud, kui ta 1723. aastal Paldiskit kui tulevast Vene mereväe põhibaasi külastas. 1760. aastal ehitati poolsaarele uus 48 jala kõrgune paekivist tule- torn. Võimalik, et tegemist oli varasema torni rekonstrueerimisega.
1889. aastal valmis 80 m kaugusel vanast Pakri tuletornist uus kivist tuletorn, mis oli oma 52 meetriga Eesti randade sihvakaim. Vana tuletorn oli kalda- varingu tõttu jäänud paeklindi servale ohtlikult lähedale, mistõttu lammutati see mõne aja pärast kuni esimese korruseni maha ja kasutati edaspidi petrooleumilaona.
1903. aastal ehitati tuletornist põhja poole pneumaatilise sireeni jaoks eraldi hoone ja motoristide elamu. 1930. aastatel anti tuletorn Mereside posti alluvusse. Kompleksile ehitati juurde vaatlustorn ja signalistide elamu.
II maailmasõjas, 1941. aastal said teenindushooned ja tuletorni valgusseade tugevalt kannatada, mistõttu enamus teenindushooneid tuli uuesti rajada. Uuefunktsioonilise hoonena ehitati 1950. aastatel juurde generaatorihoone, kus asusid diiselgeneraatorid ning raadiomajaka- ja udusignalisatsiooni seadmed. Teenindushoonetest on säilinud kolm elamut, kelder, saun, generaatorihoone ja kaks ladu. 2001. aastal restaureeriti tuletorni põhjalikult.
Tuletornikompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all ja tuletorn kuulub The International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities (IALA) koostatud 100 tuletorni-arhitektuurimälestise nimekirja. Pakri vana tuletorni osaliselt säilinud kehandit ei ole enam võimalik kaua imetleda, kuna meri on uhtunud kõrge kaldaaluse tühjaks ja on ainult aja küsimus, millal vana tuletorn merre vajub.