“Venemaa innukuse, Prantsusmaa oskuste ja Inglismaa teadmiste ja heade meistrite käe all ongi valminud see
Eestimaa randade kõrgeim malmtorn.”
– Helgi Põllo (Hiiumaa Muuseumi peavarahoidja)
Tõepoolest, Eesti kõrgeima malmtuletorni tiitlit kandvas Tahkuna tuletornis on ühendatud erinevate maade jõud. See elegantne tuletorn on 135 aastat teenindanud merel liiklejaid ja olnud tunnistajaks riikide omavahelise koostöö headele viljadele.
Ettepanek Hiiumaale tuletorni ehitamiseks tuli 1869. aastal Hüdrograafia Departemangu direktor viitseadmiralilt S. I. Zelenoilt, kes seoses Peterburi- Paldiski raudtee valmimise ja tihedama liikluse tõttu Soome lahel nägi vaja- dust tagada paremad navigatsiooni tingimused merel. Võim kiitis otsuse heaks, sest oluliseks peeti tuletorne, mis asetsesid piki tähtsat laevateed Peterburini. Tuletorn otsustati tellida välismaalt ja püstitada võimalikult kiiresti. Koos Tahkuna tuletorniga hakati planeerima ka Ristna majakat, mis pidid üheskoos Hiiu madalat tähistama.
Torni erilise “ruudulise” väljanägemise annab kokkumonteeritud malm- konstruktsioon, mille ainulaadsus peitub spetsiaalse kujuga detailides, mis katsid liitekohti, takistades atmosfääriniiskuse tungimise konstruktsiooni sisemusse. Torni lahenduse töötas välja inglasest insener Alexander Gordon, kes oli esmakordselt malmkonstruktsioonist valmisdetailidest torni projekteerinud 1841. aastal Jamaikale Morant Point ́i. Tema meetod sai kiiresti tuntuks ja võrreldes kivituletornide püstitamisega osutus oma soodsuse ja kiiruse tõttu ülipopulaarseks.
Valmisdetailidest malmehitis oli Hiiumaale püstitamiseks igati mugav ja hea lahendus, kus kiireks tööks piisavalt kiviraidureid ja korralikku kivitööstuski polnud. 1874. aastal Inglismaalt Pariisi saadetud originaalprojekti järgi konstrueeritud malmplaadid ja muud torni detailid toodi Tahkunasse ja pandi kokku järgmisel aastal. Ühtlasi telliti ka Prantsuse firmast Barbier & Fenestre laternaruumi paigaldatud I järgu püsitulega dioptriline valgusaparaat. Valge, 42,6 meetri kõrgune rohelise kupliga ülimoodne torn valmis 1875. aastal. Tahkunalt merele saadetud helkivat märguannet võis nüüd näha 18 meremiili kaugusele ja see parandas pikalt kestnud liiklemise probleeme Soome lahel. Eestis oli Gordoni süsteemis valminud malmtuletorne teisigi – Vormsi, Kihnu, Vaindloo ja ka tänaseks hävinud Virtsu tuletorn, kuid mitte nii kõrget nagu Tahkuna tuletorn.
Tahkuna tuletorn on aegadele hästi vastu pannud. See seisab oma algsel kujul ja ainukesed tõsisemad kahjustused on tabanud prisma klaase, mis said kannatada I maailmasõja ajal püssikuulide all. Need asendati 1920. aastal Inglismaalt tellitud optiliste läätsedega.
Tahkuna tuletorni kompleks oma seitsme hoonega annab hea ettekujutuse kaldatuletorni elukorraldusest. Nüüdseks on abihoonetest säilinud 19. sajandi teisel poolel ehitatud saun, kivist petrooleumiait, kelder ning 20. sajandil ehitatud puitelamu ja generaatorihoone.
Koos abihoonetega on tuletorn kultuurimälestisena riikliku kaitse all ja kuulub kuue Eesti tuletorni hulka (Kõpu, Ruhnu, Tahkuna, Keri, Pakri, Suurupi), mis on valitud The International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities (IALA) poolt välja 100 tuletorni-arhitektuurimälestise nimekirja. Tänaseks on Tahkuna tuletornist saanud atraktiivne kultuuriturismi objekt, kus pakutakse kultuurinautlejatele ka suviseid ja talviseid teatri- etendusi.