Tallinna (Katharinenthali, Valge, Põhja) alumine tuletorn asub Tallinnas Lasnamäe kõrge paeklindi äärel. Tallinna siht, mille moodustavad alumine ja ülemine tuletorn, võimaldab põhja poolt Soome lahest ohutut sissesõitu Tallinna reidile. Tuletorni kitsas tulesektor aitab hoiduda Tallinna lahe mada- latest.
1805. aastal otsustas Admiraliteedi Departemang ehitada tuletorni Kadrioru pargi tagusele kõrgele paeastangule, et muuta ohutumaks Tallinna sadama reidile jõudmist. 1806. aastal valmis kahekorruseline nelinurkse põhiplaaniga krohvitud paekivihoone, mis värviti valgeks. Kui 1807. aastal määrati Admiraliteedi Departemangu poolt tuletornide statuudiga kindlaks nende meeskondade suurused ja ülalpidamiskulud, nähti kõige väiksem meeskond ette äsja valminud Tallinna alumisele tuletornile — kaks teenijat. Tuletorni valgusseade asus teisel korrusel pika ruumi lõunapoolse seina ääres ja koosnes 5 õlilambist ja reflektorist, mis suunasid valguskiired läbi vastas- seinas oleva kitsa aknaava merele. Tuletorni põhjapoolse fassaadi II korruse aknaavast paistis tuli merele vaid kitsas sektoris, mis näitas laevateed Littegrundi madala ja Aegna rifi vahel. Sektori keskel oli valgus kõige tugevam, sektori servades muutus nõrgemaks. Kuigi hoone ise oli suhteliselt madal, oli kõrge asukoha tõttu tule kõrgus merepinnast 49 m. Tuletorni kõrvale oli paigaldatud semaforimast laevadega side pidamiseks.
Pärast ülemise sihttuletorni valmimist 1839. aastal ehitati alumise tuletorni põhjapoolse osa kohale puidust, plekiga kaetud ja roheliseks värvitud kooniline kaheksatahuline tornikiiver. See aitas tuletorni päevasel ajal teistest ehitistest eristada ja koos ülemise tuletorniga määratleda ohutut sihti Tallinna lahte sisenemiseks. Tornikiivri rajamisega saavutatud 18-meetrine kõrgus on samaks jäänud tänapäevani.
Aegade jooksul on välja vahetatud mitmeid tuletorni valgusseadmeid, kuna laevakaptenid nurisesid tuletorni halvasti jälgitava valgussektori üle. Erinevaid valgusteid katsetati 1861. ja 1862. aastal ning 1873. aastal telliti järjekordselt Inglismaalt uus seade, mis oli püsiva tulega dioptriline sektor- valgusti. 1878. aastal töötas Tallinna alumine tuletorn petrooleumilambiga, 49 m kõrgusel merepinnast paikenenud tuli paistis 14,5 miili kaugusele. 1906. aastal oli tuletornis juba bensiini-hõõgsukklambi valgus. 1909. aastal oli tule- tornil telegraafiühendus ja 1916. aastal telefoniühendus Tallinna linnaga. 1914. aastal oli püsiva tule nähtavuskaugus 19 miili. Tornikiiver, mis 1904. aastal oli olnud valge, värviti 1914. aastaks oran.iks. 1922. aastaks on valgete seintega tuletorni kiiver värvitud kollaseks, 1928. aastaks roheliseks ja 1932. aastal värviti tuletorn punaseks.
1950. aastal oli lisaks põhilaternale laternaruumis reservlatern, mille tule iseloom oli põhilaternaga sama, nähtavus vaid 11 miili. Tuletorn oli täiendavalt varustatud raadiomajakaga. Põhjalikult remonditi torni 1959. aastal, kui vahetati välja tornikonstruktsioon ja lammutati eest puitrõdu. 1979. aastaks oli laevatee kitsale valgele tulesektorile 156°–165° lisatud roheline sektor 323°- 336°, mille nähtavuskaugus oli 13 miili ja mis hoiatas Naissaare madala ja Littegrundi eest. Tuletorn töötas 24 tundi ööpäevas.
2000. aastal teostati välimised ja sisemised restaureerimistööd ning vahetati välja kõik seadmed peale laterna. Siiani on kasutusel unikaalne firma Barbier & Fenestre Constructeurs 1886. aastal Pariisis toodetud optiline lääts. Tule- torni teenindushooned nagu ülevaataja elamu, tuletorniteenijate elamu, saun ja kelder on põhiosas säilinud 19. sajandi teisel poolel ehitatud kujul. Tuletorn koos teenindushoonetega on kultuurimälestisena riikliku kaitse all. 19. sajandi esimesel poolel rajati Tallinna alumisest tuletornist umbes 200 m kagu suunas endisesse kroonuhoonesse tuletorniseadmete remonditöökoda, mis töötas kuni II maailmasõjani. 20. sajandi esimesel poolel oli ettevõttes lisaks mehhaanikatöökojale katelsepakoda, sepikoda, kuur ja arteesia kaev. Töökoja teisel korrusel asusid korterid ja meteoroloogia jaam. Ajalooline paekivist kahekorruseline hoone on säilinud tänapäevani.
